Üks juht ütles mulle hiljuti peaaegu uhkusega: „Ma ei saa puhkusele minna. Kui mind paar nädalat pole, jääb kõik seisma.” Ta ootas vist, et ma noogutan tunnustavalt. Mina aga jäin hoopis mõtlema: kui kõik töö selle inimese äraolekul seisab, siis millest see süsteem räägib?

Ma tunnen seda mustrit paremini, kui tahaksin tunnistada. Olen ise korduvalt samas olukorras olnud ja tean täpselt, kuidas see sisehääl kõlab. „Kiirem on ise ära teha.” „Las ma vaatan igaks juhuks üle.” „Kui mina silma peal ei hoia, läheb midagi nihu.” Iga lause eraldi on puhas mõistuse hääl. Mitte ükski neist ei anna märku, et siit algab hoopis probleem.

Inimesed õpivad kiiresti. Kui juht tahab kõike üle vaadata, siis mingi aja jooksul viiaksegi talle kõik üle vaatamiseks. Milleks ise otsustada, kui esimene küsimus on niikuinii: „Kas sa juhiga rääkisid?”

Juhi tööpäevad täituvad erinevate teemadega, nagu kerkiv pärmitainas: Kas selle arve võib kinnitada? Kas selle kirja võib välja saata? Mis sõnastus kliendile sobib? Alles õhtul, kui kontor on vaiksemaks jäänud, saab juht viimaks keskenduda tööle, milleks teda päriselt vaja on. Ja ta siis imestab, et kuhu küll jaks kadus.

Nagu sellest veel vähe oleks, avastab juht ühel hetkel, et ta ei suuda oma aega piisavalt hästi planeerida. Siis hakatakse lahendust otsima sealt, kus probleem tegelikult ei asu. Ostetakse uus kalendriäpp. Tehakse prioriteetide tabel. Käiakse ajajuhtimise koolitusel. Aga asi ei ole ju ajas. Asi on harjumuses, mille juht on heas usus ise aastatega sisse viinud.

Seda mustrit on juhil peaaegu võimatu ise märgata. Seest vaadates teed sa ju lihtsalt oma tööd nii hästi, kui oskad. Seda, et iga „ma vaatan ise üle” õpetab kedagi teist mitte otsustama, juht sageli ei näe. Kuni ühel hetkel, sageli mõne üsna tühise asja juures, käib peast läbi ebamugav mõte: oot, kõik see, mis mu lauale jõuab… kas ma olen selle ise loonud?

See on valus äratundmishetk. Loodetavasti on see ka hetk mil juht ka päriselt hakkab kujunenud mustrit lõhkuma. Sellisel juhul ei küsi juht enam „kuidas ma rohkem jõuan?”, vaid „mida ma annan käest ära ja kellele?”. Need on täiesti erinevad küsimused. Esimene viib läbipõlemiseni. Teine viib meeskonnani, kes oskab ka ise otsuseid teha ja vastutust võtta.

Käest andmine ei ole mugav. Mõni asi tehakse kindlasti teisiti, kui sina oleksid teinud. Mõni asi tehakse esimesel korral kehvemini. Külla aga on see hind selle eest, et inimesed üldse kunagi õpiksid asju iseseisvalt tegema. Ja vastupidi, iga „igaks juhuks” ülevaatamine maksab teist hinda: meeskond jääb sinu järgi ootama.

Mõtle oma viimasele töönädalale. Kui palju sellest, mis sinu lauale jõudis, oleks võinud sündida ka ilma sinuta? Ja kui päris aus olla, kumb tunne on selle küsimuse juures suurem: kergendus, või väike torge, et ilma sinuta saadigi hakkama?