Kuidas minu enesevastamine alguse sai

Ma arvan, et see oli 2007. aasta suvel, kui mu tähelepanu köitis Kanal 2 teleintervjuu koolitaja ja konsultant Aira Tammemäega. Aira jagas reporterile kogemusi oma esimesest Camino de Santiago juhtimiskoolitusest, mida ta oli Põhja-Hispaania iidsel palverännuteel Eesti juhtidele korraldanud.
Tegemist oli psühholoogia magistritöö jaoks loodud praktilise harjutuste kogumikuga, mille eesmärk oli uurida omavahel võõraste inimeste grupikäitumist ebaharjumuspärastes tingimustes – muuhulgas ka väsimusest tingitud muutunud teadvuse seisundis.
Ma vaatasin seda intervjuud ja kogu maailm jäi ümberringi seisma. Tundsin, justkui see intervjuu oleks suunatud otse mulle ja kutsus mind sellel retkel osalema. Juba järgmisel hommikul võtsin Airaga ühendust ning küsisin oma tollaselt tööandjalt kaheks nädalaks puhkust. Seejärel toimus kõik väga kiiresti ning juba paari nädala pärast leidsingi end koos 9 mulle võõra tippjuhiga Hispaanias. Seljakott seljas ootas ees seiklus 1200 aasta vanusel palverännaku teel Villafranca del Bierzo lähistel eesmärgiga jõuda nädala pärast Santiago de Compostella katedraali.

Esimene kohtumine oma Jungi “varjuga”

Ma ei hakka ümber jutustama selle rännaku kõiki harjutusi, mida Aira meie peal “katsetas”, kuid kõiki ühendavaks lüliks oli osalejate mugavustsoonist välja toomine, mis viiks eneseavastuseni. Nii juhtuski, et kolmanda päeva õhtul kohtusin järjekordse harjutuse käigus esimest korda teadlikult oma “varjuga”.
C. G. Jung kirjeldab “varju” kui inimese psüühika seda osa, kuhu on surutud omadused, tunded ja impulsid, mida inimene ei taha endas näha või mida ühiskond ei kiida heaks.
Mäletan, et see oli väga valus kogemus ja muutis minu minapilti kardinaalselt. Ma keeldusin oma negatiivseid iseloomuomadusi aktsepteerimast ja olin sisimas isegi Aira peale solvunud, et ta „sundis“ mind seda tegema.
Kaks nädalat pärast koolitust, kui olime juba Eestis tagasi, kutsusin Aira lõunale. Olin selleks ajaks oma “negatiivse poolega” leppinud ja sellega rahu teinud. Tänasin teda suurepärase koolituse ja võimaluse eest ennast avastada. Rääkisin ka sellest, kuidas ma rännaku ajal sisimas tema peale solvunud olin. Tema seda õnneks märganud ei olnud ja tagantjärele tundus see meile mõlemale lausa naljakas.
Airat pean tänaseni üheks enda vaimse teekonna suurimaks mõjutajaks. Hiljem tegime koos veel mitmeid rännakuid, nii Hispaanias Camino de Santiagos (2009, Aira assistendina) kui ka Kazbeki mäele Gruusias (2009).

Astumine transpersonaalsuse maailma

Pärast esimest Camino rännakut tundsin ennast teise inimesena. Minus kasvas huvi inimese ja tema arengu vastu: Kes me sellised oleme ja mis meie mõttemaailma mõjutab?
Hakkasin lugema erinevaid filosoofia- ja psühholoogiaalaseid raamatuid, mis juhtisid mind üha enam transpersonaalse psühholoogiani.
Transpersonaalsus viitab inimese kogemustele, mis ületavad tavapärase isiksuse (persona) piirid. See tähendab teadvuse tasandeid, kus inimene kogeb end laiemana kui oma ego, rollid või isiklik mina.

Kirjandus, mis muutis minu maailmapilti

Alustuseks lugesin läbi kõik eesti keeles ilmunud Carlos Castaneda teosed. Nendes kirjeldatud kohtumised ja vestlused tolteegi sõdalase Don Juaniga avasid maailma, kus isiksuse ja teadvuse transformatsioon pole müstiline eesmärk, vaid praktiline tee. Castaneda raamatuist tõuseb esile mõte, et sügav muutus algab just tajumisest – sellest, kuidas inimene suhestub iseenda ja maailmaga.
Raamatud olid nii kaasahaaravad, et lugedes tundsin end sageli justkui muutunud teadvuse seisundis. Don Juani õpetused avardasid arusaama identiteedist, sisemisest vabadusest ja sellest, kui piiratud on meie tavapärane ettekujutus reaalsusest.
Üks Don Juani mõte jäi mulle eriti tugevalt kõlama:

„Me näeme maailma mitte sellisena, nagu see on, vaid sellisena, nagu meid õpetati seda nägema.“

See väide on Castaneda teoste keskne telg. Don Juani järgi ei ole maailm meie ees olevate objektide summa, vaid nende objektide tõlgendus. Meie kogemuslik „reaalsus“ kujuneb välja sellest, milliseid tähendusi ja mustreid meid on õpetatud märkama. Kui tõlgendus muutub, muutub ka kogu kogemuse struktuur – justkui avaneks uks teistsugusesse maailma.

Teisisõnu: me kõik tajume maailma niimoodi, nagu oleme harjunud seda tajuma. Need harjumused pole aga kivistunud, vaid muudetavad.

Kui muudame seda, millele keskendume ja kuidas asju tajume, muutub ka meie kogemus ning avaneb midagi uut nii meie sees kui ka meie ümber.
Seejärel sukeldusin üha enam teadvuse arengu teemasse. Üheks olulisemaks autoriks osutus Ken Wilber, kelle terviklikud teosed kirjeldavad muu hulgas ka teadvuse arengu kolme põhietappi: pre-personaalset (eelmõistuslik ja instinktiivne), personaalse tasandi kujunemist (ratsionaalse ego areng) ning transpersonaalset faasi (ego ületamine ja vaimse teadlikkuse avardumine).

Wilberi üks mõte, mis aitas mul teadvuse arengut sügavamalt mõista, on järgmine:

„Ületamine tähendab integreerimist, mitte dissotsiatsiooni. Me ületame ja hõlmame.“

See pani mind nägema, et tõeline kasv ei tähenda oma ego eiramist ega sellest vabanemist, vaid selle küpsemist ja integreerimist koos kõigi meie sisemiste tasanditega.

Jung ja teadvuse sügavamad kihid.

Just see arusaam sillutas tee minu järgmisele avastusele – Carl Gustav Jungi individuatsiooni käsitlusele, mis avab ego ületamise ning sisemiste osade integreerimise teema veelgi sügavamalt. Jung ütleb: „Individuatsioon on meie elu põhiülesanne.“ Individuatsioon tähendab teadvustamata potentsiaali realiseerimist. Meis kõigis peitub tohutult loovust, energiat, võimeid, instinkte ja arhetüüpseid jõude, millest suur osa jääb varjatuks seni, kuni me nendega teadlikult ei kohtu ega integreeri neid oma tervikusse.

Isiksusetüübid ja Insights Discovery

Jung töötas lisaks individuatsiooni teooriale välja ka oma isiksusetüüpide süsteemi. Jungi isiksusetüübid põhinevad kahel alusel: ekstravertsuse–introverstuse hoiakutel ning neljal maailma tajumise põhifunktsioonil – mõtlemine, tundmine, aisting ja intuitsioon. Jung kirjeldab, et aisting annab inimesele märku, et miski eksisteerib; mõtlemine ütleb, mis see on; tunded näitavad, kas see on meeldiv või mitte; ja intuitsioon teeb selgeks, kust see tuleb ning kuhu liikuda võib.
Need ideed on pannud aluse paljudele tänapäeva isiksusetestidele, näiteks MBTI-le ja Insights Discovery’le, mis kasutavad Jungi põhimõtteid tänapäevases ja praktilises vormis.

Kuidas minu sisemine rännak viis Insights Discoveryni

Selle teekonna jooksul olen õppinud, et muutus algab alati teadlikkusest. Olen näinud meeskondi, kelle jaoks piisab vaid ühest Insights Discovery töötoast, et suhted ja koostöö muutuksid märkimisväärselt paremaks. Mitte seetõttu, et keegi annaks neile välise “triki”, vaid seetõttu, et nad hakkavad üksteist uue pilguga nägema – märkama stiile, vajadusi ja sisemisi hoiakuid, mis seni olid nähtamatud.
Täna aitan Insights Discovery koolitajana inimestel mõista nii enda kui ka teiste käitumise mustreid selgelt ja lihtsal viisil – kasutades universaalset värvikeelt, mis muudab psühholoogilised nüansid arusaadavaks igapäevases suhtluses. Just seetõttu sobitub Insights Discovery minu varasema teekonnaga loomulikult: see tõlgib sügavad eneseteadlikkuse põhimõtted praktilisteks oskusteks, mida on võimalik kohe päriselus rakendada. Selle mudeli tugevus seisneb selles, et see ei nõua inimeste “ümbertegemist”, vaid aitab neil näha oma loomupäraseid tugevusi ja teadvustada kohandusi, mis muudavad koostöö, juhtimise ja suhtlemise oluliselt sujuvamaks.

Järgmises blogi postituses vaatame täpsemalt millist praktilist kasu Insights Discovery juhtidele ja meeskondadele annab.